Transpordigeograafia

Transpordigeograafia ehk veonduse geograafia on majandusgeograafia haru, mis uurib inimeste, kaupade ja informatsiooni ruumilisi vahekordasid. Konkreetsemalt öeldes transpordi liikide kasutamise võimalusi reisijate, tooraine ja valmistatud kaupade kohale jõudmiseks.

Geograafia ja transport on ühenduses inimeste, tarbekaupade ja informatsiooni liikumise teel. Läbi aegade on transpordi kättesaadavus suurenenud ja see on omakorda viinud mobiilsuse usaldusväärsuse suurenemiseni. Eelnimetatud trend ulatub tagasi tööstusrevolutsioonini, kuigi märgatavalt võib kiirenemist täheldada alles 20. sajandi teisest poolest. Tänapäeva ühiskond toetub suures osas transpordisüsteemidele, mis tagavad neile tegutsemisvabaduse. Sellisteks tegevusteks võivad olla, näiteks pendelränne, energiavajaduste täitmine, kaupade laialivedamine ja isiklike vajaduste hankimine. Piisava transpordivõrgustiku arendamiseks on oluline teadvustada majandusarengu tähtsuse kasvu, mobiilsuse olulisust ning transpordivõrgustik peaks olema ühtlasi globaalse majanduse osa.

Transpordigeograafia mõõdab inimese aktiivsust asukohtade ulatuses. See keskendub sellistele keskkonnateguritele nagu reisimisele kulunud aeg, marsruut, transpordi viisid, transpordivahendi kasutatud ressurss ja eri transpordiliikide jätkusuutlikkus. Transpordi eesmärk on ületada ruumi, mis on kujundatud nii inimeste kui ka füüsiliste piirangute poolest, milleks on vahemaa, poliitilised piirid, aeg ja topograafia. Transpordi spetsiifilisemaks eesmärgiks on täita mobiilsuse vajadust, kuna see saab eksisteerida ainult siis kui toimub liikumine, kas siis inimeste või kaupade näol. Igasugune liikumine peab arvestama geograafilist asukohta ja siis valima olemasoleva transpordi viisi põhinedes ka maksumusele, kättesaadavusele ja ruumile.